prof_eug | Интервью

Evhen Tsybulenko on Kiievi Ülikooli professor, Tallinna Tehnikaülikooli inimõiguste keskuse direktor ning Eesti Inimõiguste Keskuse nõukogu esimees. Räägime Evheniga, nagu ka mitmete teiste nõukogu liikmetega juba teinud oleme, keskusest ja inimõigustest.

На русском, к сожалению, нет. Но о некоторых вещах из интервью можно прочитать, пройдясь по тэгу ЦПЧ.

1. Olete Eesti Inimõiguste Keskuse nõukogu liige juba selle algusest. Palun rääkige, mismoodi jõudsite EIK nõukokku ja milline on Teie kokkupuude inimõigustega?

Enne oma akadeemilise karjääri algust töötasin ma Rahvusvahelise Punase Risti Komitees rahvusvahelise humanitaarõiguse edendamise ja rakendamise ametnikuna. Samal teemal otsustasin ka oma doktoritöö kirjutada. Loomulikult ei ole inimõigused ja rahvusvaheline humanitaarõigus otseselt samast valdkonnast, kuid neil on omavahel mitmeid ühisosasid. Muuhulgas on ju eesmärk sama – kaitsta inimesi. Õnneks on Eesti rahulik maa ning minu seotus rahvusvahelise humanitaarõigusega jääb peamiselt TTÜ’s (ja aeg-ajalt ka Balti Kaitsekolledžis) õpetamise tasemele. Et aga inimõigused on õigusteaduse haru, mida rakendatakse peamiselt rahu ajal (ehkki ka sõjaajal ei saa neid kõrvale jätta), on Eestis inimõigused ka olulisemad.

Ma olin ühtlasi Audentese Ülikooli inimõiguste keskuse asutaja ja esimene direktor. Peale seda, kui Audentes TTÜ’ga ühendati, jagati inimõiguste keskus kaheks – Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudi inimõiguste keskuseks, mis vastutab peamiselt uurimustööde eest inimõiguste valdkonnas, ning SA Eesti Inimõiguste Keskuseks, mis lahendab enam praktilisi probleeme. Loomulikult teevad keskused omavahel tihedat koostööd ja olen minagi nende mõlemaga seotud – esimeses olen direktor, viimases aga nõukogu esimees.

2. Millisena näete Eesti Inimõiguste Keskuse tulevikku – millises suunas peaks keskus liikuma ja kuidas on Teie hinnangul keskusel seni läinud?

Eesti Inimõiguste Keskus on noor asutus, kuid juba praegu on ta Eestis väga tuntud. Seega usun, et senine progress on olnud edukas. Hetkel tegeleb Keskus peamiselt inimõiguste monitooringu ja uuringutega ning neil on kapasiteet pakkuda abi kahes väga olulises valdkonnas – võrdne kohtlemine ja pagulased ning varjupaigataotlejad. Ometi hõlmavad inimõigused enamat, mistõttu olen veendunud, et keskus laieneb peagi ka teistesse suundadesse.

3. Olete ka Kiievi Rahvusvahelise Ülikooli professor. Milliseks hindate inimõigusalase hariduse taset aga Eestis ja miks üldse on Teie arust oluline õpetada inimõigusi ülikoolides?

Ma usun, et TTÜ õiguse instituudis on inimõigusalane haridus väga kvaliteetne. Meil on kohustuslikud inimõiguste loengud nii bakalaureuse kui ka magistriõppe tudengitele, veelgi enam – inimõiguseid kaetakse ka põgusalt rahvusvahelise avaliku õiguse loengus. Sellest hoolimata olen arvamusel, et inimõigusi peaks õpetama lisaks õigustudengitele ka teistes instituutides, sest inimõigused laienevad kõigile ja kõik peaksid olema inimõigustega võrdväärselt kursis.

4. Milliseks hindate inimõiguste üldist olukorda Eestis? Kas Teie arust on mõned valdkonnad, millega peaks rohkem tegelema või teemad, mida enam käsitlema?

Ideaalseid riike inimõiguste täieliku järgimise mõttes ei ole olemas – igalpool on omad väljakutsed ja probleemid. Võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega on olukord Eestis enam-vähem keskmine. Ma ei näe Eestis tõsiseid inimõiguste rikkumisi, enamgi veel – võiks öelda, et olukord paraneb. Eesti on üks juhtivaid riike sõnavabaduse (ja laiemalt ka eneseväljenduse) osas, see hõlmab endas ka ajakirjandus- ja internetivabadust. Teisalt aga on väikesed küsimusi, mis vajaksid lahendust ja mida me ka üritame teha.

5. Viimastel aastatel on inimõiguste olukord Ukrainas läinud üha hullemaks. Millises suunas hindate Ukrainat liikumas järgneva nt 10 aasta jooksul ja miks?

Sellele küsimusele ei ole lihtne lühidalt vastata. Tuleks vaadata ajalukku. Nõukogude okupatsiooni ajal assimileeriti Ukrainas, eriti Ida-Ukrainas, inimesi. Paljud inimesed hukati või tapeti läbi kunstliku näljahäda, mis oli organiseeritud kriminaalse nõukogude režiimi poolt. Enamgi veel – palju venelasi erinevatest Nõukogude Liidu piirkondadest paigutati ümber Ukraina territooriumile. Tulemuseks oli see, et suur osa Ukraina elanikkonnast kaotas oma Ukraina identiteedi – nad ei ole tuttavad Ukraina ajaloo ega kultuuriga.

Poliitilisi protsess tänapäeva Ukrainas võib vaadelda kui eepilist võitlust Lääne vaadete ja nõukogude mentaliteedi vahel. Loomulikult loodan ma, et Ukraina mentaliteet on edukam lähitulevikus, ent seda on raske ennustada.